Mis vahe on Van Goghl ja kunstnikel, kelle nimed on olnud nii vähetuntud, et neid ei oskag inimetada? Mis vahe on olnud Mozartil ja mõningatel tänapäevastel räpparitel?

Vahe on ainult üks sõna. Kirg.

Kui vaadata Eestis ringi, siis paraku torkab silma üks valus perspektiiv: paljudel eestlastel puudub kirg.

See pole isegi liigne stereotüüp, kuna eestlased on laialdaselt tuntud nö kuiva suhtumise poolest. See ei ole aga sugugi positiivne joon. Paraku näeb pea kõikjal, kuhu minna, kuidas inimesed on justkui elu osas alla andnud. Nad käivad pea maas, kandes seljas suvalisi riideid, sest neid “ei huvita” nende välimus, nad söövad suvalist toitu ilma tervisele mõtlemata ning käivad tööl lihtsalt selleks, et oleks mingi töö, millega raha teenida.

See viimane punkt kandub üle ka ettevõtlusesse: töötajad käivad tööl mitte selleks, et täita kõrgemat eesmärki, vaid selleks, et lihtsalt raha saada. Ülemused on rajanud ettevõtte selleks, et mitte täita mingit kõrgemat eesmärki, vaid selleks, et lihtsalt rikkaks saada.

Kuhu on jäänud elustandardid ja kirg? Kas tõesti ongi eestlane standarditeta kultuuritu tolvan, kellel pole elu vastu mingit kirge? Kes käib elust läbi pea maas ning ei hooli millestki, lihtsalt ujudes elu jooksul läbi teatud etappidest, saades lapsi ning käies 50 aastat tööl nagu üks eeskujulik inimene ikka?

Ei, see ei ole elu.

Elu on täis kirge ja entusiasmi oma töö ja elu vastu üleüldiselt. Loomingud, mis saavad edukaks, on sellised, mida saadab kirg. Suured kunstnikud on saanud nii suureks põhjusega: nad tunnevad kirge oma töö vastu ning teevad seda nii südamepõhjast, et see kirg lummab ka vaatajaid.

Kui teha midagi robotlikult ning lihtsalt elust läbi ujudes, ei saada seda tegevust ka edu. Kui olla kirglik ja teha asju südamega, on alati tagajärjeks edu.

Nüüd mõtle oma elu üle järgi, vaata peeglisse ja küsi endalt: kas sa ujud lihtsalt elus läbi teatud etappide? Või on sinu elu täis kirge ja motivatsiooni?